Juba 1970. aastate teisest poolest on Ingmar Bergman korduvalt lubanud, et üks või teine film jääb tema viimaseks. Eriti tõsiselt seda ei võetud, pigem oli lugu selles, et üle 60-aastane režissöör, kel pikk ja intensiivne loomingutee ning elu seljataga, pidi paratamatult arvestama, et võib-olla teeb ta oma viimast filmi. “Fanny ja Alexander” (1982) aga jääbki IB omalaadseks testamendiks, austusavalduseks inimestele ja kunstidele. Sellele vaatamata, et tema filmograafia on täienenud pärast “F & A” valmimist veel nelja nimetusega: kaks TV-filmi – “Pärast proovi”, 1983 ja “Kaks õndsat”, 1985 ning kaks dokumentaalfilmi – 110-minutine “Dokument “Fanny ja Alexander””, 1986 ja 14-minutiline “Karini nägu”, 1986. Aga ei ühtegi “päris” filmi. Rootsi kriitikud on nimetanud “F & A-t” IB “hüvastijätkuks filmikunstiga”. See hüvastijätt on aga andnud meile lisaks mitmele silmapaistvale teatrilavastusele ka kolm tähelepanuväärset kirjandusteost: mälestusteraamatu “Laterna magica” (1988), filmistsenaariumi “Hea tahe” (1989), kus peaosaliseks on IB vanemad ning mille järgi väntab filmi taanlane Bille August, maailmas tunnustatuim skandinaavia režissöör pärast IB-d, ja kolmandaks 1990. aasta sügisel ilmunud “Pildid”. See teos on otseseks jätkuks “Laterna magicale”, kuuluvad ju sellegi aparaadi juurde pildid. Nagu teada, tuli IB filmikunsti stsenaristina ning on ise enamiku oma filmide käsikirja autor. Ka on ta kirjutanud näidendeid. Rootsi kriitikud kinnitasid aga aastaid kangekaelselt, et IB filmide edu seisneb ennekõike tema režissööriandekuses, kirjanduslikult aga need midagi erilist ei paku. IB võttis öeldut valusalt südamesse, kuid kriitikutega ta kemplema ei hakanud. “Laterna magicaga” heitis ta aga neile kinda ja nad olid sunnitud taganema. Mälestusraamatu ilmumist peeti aasta kirjandussündmuseks. …
Ülev Aaloe
Loomingu Raamatukogu 18-21/1991
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.