Sellepärast et etnograafilist kirjandust Eesti üle on vähe, on eesti haritlase teadmised oma rahva asjalisest vanavarast sagedasti võrdlemisi puudulikud. Silmatorkav on nimetuste puudus. Olen mitmel korral olnud hädas teatavate etnograafiliste asjade või nende eriosade nimetuste pärast – küsinud olen mitmelt poolt, aga sagedasti tagajärjeta: eestikeelset nimetust ei ole teatud. Peale selle võib tähele panna erisuguste mõistete segamist. Nii segatakse kergesti ale ja kütis, kuigi need on kaks päris erimõistet. Kapad ja kannud tehakse mõnikord sünonüümideks jne.
Muidugi on maarahval nimetused neile asjadele, mis rahvaomase kultuuri piirkonda langevad. Aga jälle tekib raskus: erimurretes leidub samadele asjadele ja mõistetele mõnikord terve hulk lahkuminevaid nimetusi. Nii on neilgi, kes rahva keelega on ligemalt kokku puutunud, sagedasti raske lahendada, missugune sõna oleks soovitav eelistada ja üldtarvitusele võtta.
Vanavara glossaarse külje kindlusetus on raskusi sünnitav mitte ainult neile, kes praktilist muuseumitööd teevad, vaid ka üliõpilastele, kes etnograafiat õpivad, ning kooliõpetajatele, kes kodulugu ja kodumaa ajalugu õpetavad. Käesolev raamatukene püüab aidata neid raskusi kahandada. Ja niikaua kui meil pole ühtlast teost, mis täies ulatuses käsitleks eesti asjalist vanavara ning selle ajalugu, võib käesolev töö kas või vähemal määral ja puudulikul kujul eesti asjalise vanavara käsiraamatuks olla.
Selle sõnastiku väärtus ongi eeskätt etnograafiline. See pole murdesõnastik. Ainult et näidata, missuguste sõnade hulgast esimesele kohale seatud sõna on valitud, on selle järel sulgude vahel mainitud ka need sünonüümid, mis kirjutajale on olnud tunda. Sama sõna väiksemaid murdelisi vahesid on harva arvesse võietud. Mitmel korral olen seletanud asjade tarvitamise viise, sest nii on asi ise saanud paremini arusaadavaks.
Hulk etnograafilisi esemeid, millede nimed või mille osade nimetused on üldiselt tuttavad, on jäetud välja. Ka puudub sõnastikust veel hulk sõnu, mis oleksid olnud soovitavad, mille tähendused aga alles pärast selguvad.
Asjade nimed on siin tähestiku järjekorras. Ideoloogiliselt ligidaselt kokkukuuluvate esemete ning nende eriosade nimetused sellevastu olen esitanud nende ideoloogilises ühenduses. Sõnade kätteleidmist hõlbustab lõpule liidetud üldnimestik.
Tähtsamaks allikaks selle töö jaoks on olnud Eesti Rahva Muuseumi kogud. Isiklikult olen teinud ülestähendusi Setumaal, Muhus, Saaremaal ja Tartu ümbruses. Õige suurt abi on minule annud need etnograafilised kirjeldused, mis muuseum stipendiaatide kaudu kahel aastal Haridusministeeriumi toetusel on suutnud igal pool maad teha. Neile, kes sellest tööst osa on võtnud, ja kelle kaudu etnograafiline terminoloogia on saanud palju valgustust, avaldan siin kõige paremat tänu. Suure tänutundega nimetan lektor J. Veski´t, mag. G. Vilberg´i ning dr. A. Saareste´t, kes kõik on minu töö juba käsikirjas läbi lugenud ja sellele õiendusi, täiendusi ning märkusi teinud, lektor Veski eriti keelelisele küljele rõhku pannes, mag. Vilberg jälle väärtuslikke asjalisi tähendusi tehes. Lõpul oleva üldnimestiku kokkuseadmise eest olen tänu võlgu oma kolleegale Fr. Leinbock´ile.
Pildid on joonistanud kunstnik E. Ahas, kelle elavat huvi asja vastu ma ei või siin nimetamata jätta.
– Tartus, 1. IV. 1925
I. Manninen
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.