“Etnilisuse kaitseks”

Antonio D´Alfonso

6. augustil 1953 Montrealis itaalia väljarändajate peres sündinud Antonio D´Alfonso kujutab endast tänapäeva kanada kirjanduse omaette imeteldavat nähtust. Mitmeandelisena ja -keelsena ei ole ta prantsuse ja inglise keeles mitte ainult avaldanud ligi paarkümmend raamatut kõigis mõeldavais kirjandusliikides – luulet, romaane, näidendeid, esseid -, vaid on lisaks teinud täispikki ja lühemaid mängufilme, tõlkeid ning rööbiti algupärase loomega tegutsenud kirjastuse Guernica direktorina sestsaadik, kui ta ise selle 1978. aastal asutas. ….

… Korraga tunnen, nagu oleks mult röövitud koht, mis mul kord oli selles maailmas, selles linnas, selles majas. Vajun üha sügavamale diivanil televiisori ees, kuulates raadiost tulevat muusikat. Või olen kummargil valge paberilehe kohal, mille ma järsult kõrvale tõukan ja arvutiekraanile kaotan? Nagu võiks see žest mind muuta veelgi rohkem puuduvaks, kui ma juba olen. Nimelt selles ongi asja mõte: Miks ma tunnen end äkki puuduvana, kui mind ründavad lõksudena tunduvad sõnad, mis piiravad mind igast küljest? Võib-olla mõtlete, et ma olen pisut paranoiline – kuid miks siis võib keeledebatt mind raevu ajada?

Mind on palutud rääkida sellel teemal. Mis teemast me üldse räägime? See poliitiline nääklemine on kestnud juba nii kaua – kaua enne seda, kui mina siia maailma tulin, kaua enne seda, kui mu vanemad lahkusid maadelt, mida nad olid sajandeid harinud sõdadest lõhestatud riigis. See on teema, mis röövib mult tähenduse ja jätab mind alasti piinlikkust tundes siia seisma. […]

Te küsite minult, kas keeledebatt on muutunud minu arusaama kirjandusest? Absoluutselt kindlasti. Tulevikus kavatsen end pühendada selle kadunud põlvkonna analüüsimisele, kes räägib keelt, mis pole võimukeel. Sellel kadunud põlvkonnal on vaid seesmine hääl.