Aastatel kohe pärast sõda tekkis Stokholmi eesti pagulasnooruse hulgas n.n. radikaaldemokraatlik koondis või grupp. Need, kes omal ajal selle sõpruskonna vaidluskoosolekutest ja teistest koosviibimistest osa võtsid, mäletavad kindlasti ka Alfred Pärm-Jästi. Kui ta hästi heas tujus oli, siis kasutas ta ikka oma kahekordset nime. Selle nime võttis ta endale Öviki põgenikelaagris, kui ta aitas lotadel võileibu teha ja lotad talle Florida sigarette pakkusid ja küsisid, mis ta nimi on, ja kui nad seda kuulda olid saanud, siis – mis see tähendab.
See ei olnud juhus, et just tema aitas võileibu teha. Ta oli ettevõtlik, nobe ning kärmas ja oma moodi oli tal kerge inimestega kontakti saada. Teistpidi võib-olla väga raske. Ta oli võrdlemisi pikk ja kõhnapoolne, heledate, natuke turris juustega, mis nagu lakk ette kippusid, kitsa näoga, kust ülemine hammaste rida ettepoole ulatus.
Alfred Pärm-Jästi ei ole enam. Ühel nõrgal tunnil 50-ndate aastate keskel kustutas ta ise oma elu.
Olin ta matusel. Peale hingekarjase seisid Metsakalmistu krematooriumis ta kirstu juures Linda Blomdal, Ingmarie Johansson nende mõlema lapsega ja siis mina. Nagu me hästi teame, oli Alfred Pärm-Jäst kõike muud kui usklik. Miskit pidi ligemalt kiriklikud ei olnud ka meie, kes ta kirstu juures seisime. Selles oli teatud irooniat, et rutiinitaoline konventsionaalsus, mille vastu ta uskus end võitlevat, ka ta haua üle lehvima pääses. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.