Ihu, iha ja armastus. Alustuseks olgu öeldud, et erootikast rääkimine nende kümne sajandi puhul, mida tavatsetakse nimetada keskajaks (V kuni XV sajand), on keeleline anakronism.
Kreekakeelsest Erosest, armastuse ja iha jumala nimest tuletatud sõna ei sünni keskajal. Prantsuse keeles on tegu XVI sajandi keskpaiga keelendiga ning tänapäevase ehk siis naudingu ja seksuaaltungiga seotud tähenduses saab see alles XVIII sajandi lõpus.
Ent sõnaga tähistatav nähtus areneb tuhande aasta jooksul, mida keskaeg hõlmab, tublisti edasi.
Tollased inimesed kasutavad rohkesti ladina terminit luxuria ja trubaduurid laulavad kiitust fin´amor´ile, rafineeritud armastusele, mida nimetatakse kurtuaasseks, see tähendab õukondlikuks, kuna kõigepealt puhkes ta õitsele Provence´i feodaalide õukondades, seejärel juba terves Euroopas. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.