“Erato lüüra”

Põimik prantsuse, inglise ja saksa varasemate aegade lembelüürikat valdavalt vallatlevas vaimus.

Juhatuseks
Valimik ei püüa pakkuda ammendavat ülevaadet prantsuse, inglise ja saksa lembelüürikast, vaid suvalist põimikut nende kolme rahva luulenurmelt renessansist 19. sajandi lõpuni. Kuna meil peaaegu pole teiste rahvaste luule antoloogiaid, ei tunne me paljusid poeete, kes on kirjutanud vähe või siis vähe head, kuid kes mõnes luuletuses – ja sageli on need just lembevärsid! – on tõusnud oma rahva kirjanduse säravamate tähtede tasemele. Valimiku üks eesmärke on ka neist mõnede esmakordne tutvustamine.
Inglise varasem armastusluule tundub meile riivatult mänguline, ühtlasi agga näeme, et tollased poeedid on tajunud ka armastuse müstilisi võimalusi, nagu see väljendub eriti 17. sajandi nn. metafüüsilises luules.
Prantsuse armastusluule on galantne ja vaimukas. Prantslane ei otsi armastusest filosoofilis-religioosset eneseteostust, küll aga peensusteni väljaarendatud esteetlisi elamusi. Väga palju leiame prantsuse luules antiikmotiive: nümfid, faunid, jumalad ja jumalannad tunnevad end siin kõigiti kodus. Ja millise nõtkusega käib kujutlusmäng Amoriga! Meil pole ehk traditsiooni puudumisel kohe hõlpus mõista, milliseid elamusi pakub see, kui loodus, kõik ümbritsev on isiksustanud inimnäoliseks iluks ja armastuseks.
Saksa lembeluulet on hoopis raskem paari sõnaga iseloomustada. Nii nagu preisi ja austria vaim on lausa vastandlikud, nii leidub ka saksa poeesias palju eriilmelist. 17.-18. sajandi luulet varjundab teatav vallatlev sentimentaalsus, 19. sajandi poeetidelt leiame nii biidermeierlikku luulet, mis ülistab kodukanakesi, kui ka tänapäevases mõttes tundevabadust nõudvaid värsse.
Ja veel üks taotlus on sel valimikul: näidata euroopa luules kujuvõtnud armuelamuste mitmekesisust. Siin on vaikset hardust, koduhõllust, meelust, armumüstikat, sentimentaalseid ja pikantseid naljatusi, nii truuduse kui truudusetuse õigustamist, otseseid ja ka üpris galantseid armuavaldusi, igatsusi, mälestusi, platoonilise tunde ülistamist ja ägedat vastuseisu sellele, esimesi armuunelmaid ja raugaea ihalusi; armastust on mõtestatud nii lõbu, naudingu, täiusepüüu kui ka kannatusena.
Nii peaks iga lugeja leidma siit midagi omast ja ühtlasi saama võimaluse hinnata oma sallivust teistsuguste tunnetuslaadide suhtes. Küllap märkab tähelepanelik lugeja sedagi, kui haruharva on läänemaises armastusluules leida ihu, hinge ja vaimu tõelist harmooniat.
Jaotus tsüklitesse järgib armastuse kui ka inimelu kulgu: esimeses noorus ning ka noor armastus, viimases loojangule vastuminev, vahepeal elu kõigis vikerkaarevärvides.

– Valev Mirtem

Taskuformaat.