“Elvis! Elvis!”

… Ent juba äraminekule asutades silmas Elvis tüdrukut. Too vilksatas hetkeks mõlema laelambiga toa aknas. Tema see oli! Kuigi Elvis nägi teda eemalt ja kõigest silmapilgu vältel, oli ta selles kindel – nimelt juuksetuttidest kõrvade juures. Annarosa kandis juukseid alati nõnda. Nüüd teadis ta, et tüdruk elab allkorrusel.
Järgmisel päeval läks ta sinna keskpäeval, kui Annarosa pidi koolis olema. Tal oli kaasas lillesibul, mille ta tahtis istutada selle akna alla, kus oli eile Annarosat näinud. See oli üllatussibul: tal endal polnud aimu, millist lille see endas peidab. Sestap ta selle valiski.