“Elusid ja eluruume. Ekslemisi Euraasias. 2 raamatut”

Sari: Ilmatargad

1. Raamat “Elusid ja eluruume”
   Geograafial, mis algaegadel oli teisi teadusharusid teenindav distsipliin, on praegugi tihedad seosed ajaloo, poliitika, majanduse, aga ka näiteks botaanika või keeleteadusega, ning geograafid vajavad teadmisi neist kõigist. Sellest raamatust võivad Ott Kursi ametikaaslased leida meenutusi oma teadusharu käekäigust, muude aladega tegelejad aga kogeda, kuidas geograafid maailma näevad ja liigendavad. Tsiteerigem autorit ennast:
   1. “Teated Euroopa põhjapoolsetest aladest jõudsid viikingite vahendusel araablasteni keskajal. Nii koostas araabia geograaf Abu Abdallah al-Idrisi Sitsiilia normanni päritolu kuning Roger II ülesandel aastal 1154 maailma geograafilise kirjelduse koos sinna kuurde kuuluvate kaartidega. Ühel sellisel kaardil on kujutatud ka Eesti ja Soome alasid. Enne Soome poliitilist ja kultuurilist kujunemist võib leida seda maa-ala kujutatuna Jacob Ziegleri (1532), Olaus Magnuse (1539), Gerhard Mercatori (1595) ja Andreas Bureuse (1626) kaartidel. Need kõik olid aga pigem kunstiteosed kui kaardid ega paistnud seetõttu silma täpsuse poolest.”
   2. “Peterburi linna ja Leningradi oblast asuvad iidsel läänemeresoome pinnal, kus etniline koosseis on viimase tuhande aasta kestel võnkunud. Vene kolonisatsiooni ja ülevõimu voogude vahel on tulnud uusi läänemeresoome sisserännu ja Rootsi ülevõimu laineid.”
   3. “Skandinaavia ja Saksa vastusurve aeglustas kindlasti Vene edasitungi ja see kasvas, mida kaugemale läände Venemaa jõudis. See tegur pidas vastu kuni ajani, mil soomlased ja eestlased olid ise valmis raskusist jagu saama. (…) Vene edasitungi ja seda pidurdavate tegurite tasakaal Läänemere ja Valge mere vahel on ehk saavutatud. Läänemeresoome keelte vähese jätkuva taandumisega eelpool vaadeldud vööndis võib kaasneda kasvav Soome kohalolek Peterburis, seda Soome lahe äärse piirkondliku koostöö tulemusena. See tasakaal teostus enne, kui Venemaa Karjala täielikult endasse sulandada jõudis. Nüüd võib juhtuda, et täielikku sulanemist ei toimugi.”
2. Raamat “Ekslemisi Euraasias”
   Käesolev teos “Ekslemisi Euraasias” on jätk Ott Kursi eelmisele “Ilmatarkade” sarja raamatule “Elusid ja eluruume” (2009). Raamat koosneb kümnest peatükist, milles jutustatakse inimkonna ajaloost, rahvaste rännetest, rahvastiku kujunemisest, erinevatest keele- ja kultuuripiirkondadest, soome-ugri hõimudest, üliõpilaste õppe- ja menetluspraktika kogemustest. Tutvustatakse ka nimekaid uurijaid ja õpetajaid maailmas ning Eestis.
   Esimesed viis peatükki püüavad heita valgust kaugesse aega, mil inimene asustas ja hõlvas Euraasia, sellega külgnevad mandrid ning seejärel maailma kaugemadki kolkad ja päramaad. Järgneb käsitlus maastikumuutuste ja rahvarännete omavahelistest seostest. Vaadeldakse eestlastele kaugemate ja lähemate rahvuste ja rahvaste lugusid: alustuseks Vahemere piirkonna iidse kultuurihälli kaht semiidi rahvast – juute ja maltalasi -, edasi juba meie hõimurahvaid – ungarlaste muistseid rännuteid ja valdavalt 20. sajandi sündmusi ning metsasoomlaste ümberasumist Skandinaaviasse.
   Järgnevad peatükid jutustavad noore inimese silmapiiri avardumisest Euraasia suure impeeriumi sise-, põhja- ja kagualadele ning autori teadmiste omandamisest rahvaste, riigipiiride ja haldusjaotuse kohta. Viimase võttis Ott Kurs 1960. aastate lõpus ka enda ametlikuks uurimiteemaks.