Noorus toitub unistustest. Vanadus lepib lohutusega. Ent millest ammutab oma jõudu elu keskpäev? Näib, nagu ei vajakski inimene selles eas välist tuge, nagu oleks see tema elu ainus ajajärk, kus ta end tõesti tunneb iseenda jumalana, nii et iga tema mõtet ja tegu ümbritseb pühalik nimbus. Nietzsche on hüüdnudki kord: “O, Lebensmittag, feierliche Zeit!” Ja ta ei ole ainus elu südapäeva ülistaja.
Loomingu Raamatukogu 1986/52
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.