Mõnda aega juba on sinendav taevas ning suur rahu üle lahe ja ranna. Lai veeväli õitseb õhtuses kumenduses ja mõne kaluri randudes jääb pikk tee paadi järel kauaks virvendama. Tuule hingamine on maa poolt, see toob kaasa metsade soojust ning küntud põldude lõhnu.
Neenu Moor, väike kärmas naine, tuleb laudast, ta paneb lüpsiku kivile ja toetub tarale. Tal on kitsad, pisut jonnikad huuled, tuulest puretud nägu, ta silmitseb teraselt randa. Siis ohkab ta ja lausub: “Noh muidugi!”
All rannas askeldab naabriperemees Toomas Üüve oma uue paadi juures. Kaile on toodud kompse ja kaste, nüüd kantakse sinna ka suuri piimakardasid, sest seal kavatsetakse kogu perega sõita üle lahe Ingelandi laadale. Sinna peaks minema ka Neenu Moor – juba mitmendat päeva pole ta lehmast enam mingit kasu. Kas kännule või kivile komistades on loom udarat katki rebinud ja see tilgub nüüd ühtsoodu; kas astu ta alla või ei – lüpsikusse ei jää enam midagi. Nüüd peab ta loomaga minema pikka teed ümber lahe Ingelandi, et leida lihunikku.
…
Sari: Hõbevaramu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.