“Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal”

Võõrasse majja astudes on heaks kombeks end ja kaaslasi majarahvaga tuttavaks teha, et nad teaks kes oled, kust tuled ja mida tahad. Sellega võidetakse sobivaks kooseluks või koostööks vajalik vastastikkune usaldus. Kuigi enamust meist enne selle maa sisserännuväravate ette laskmist soeluti või skriiniti; kopsud ja neerud läbi uuriti ning meist ühte-teist ka teatakse, tuntakse meid üldiselt siiski võrdlemisi vähe. Ja ega me isegi end kuigi hästi ei tunne.
Käesoleva töö eesmärgiks on meist ülevaade anda endile ja võõraile. Informatsioon rajaneb kindlale alusele ega mitte kuuldusile ja arvamisile. Juhul kui kindlate andmete puudusel seda siiski tehtud, on vastav märge lisatud. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub andmeid saada – kaasaegsed kaovad ja mälestused tuhmuvad. Kui sama uurimust oleks alatud kümmekond aastat varem, olnuksid tulemused palju paremad. Sidel minevikuga on väga suur tähendus ka sellise väikese rahvusgrupi osas nagu me endist kahel mainitud maal kujutame. See on vaimne pind toetumiseks enese püstihoidmisel. “Rahvas, kel ei ole minevikku, sel ei ole ka tulevikku.”
Kavatsesin seda esmalt ainult statistilise ülevaatena ajakirja artikli, siis kalendrisaba jaoks, ja ikka täiendades märkasin, et käsikiri paisus raamatu mõõtmeini.
Ajaliselt on andmed üldiselt 1959, osaliselt 1960 lõpuni. Vajalik olnuks ka äsja (30.6.1961) peetud rahvaloendi andmete avaldamist oodata ja needki lisada. Siis aga oleks osalt vananenud senine (aadressid) ja tööl ei tulnukski lõppu.
Eestlaste eluvalduse on ulatuslikumad kui siin esitatud. Täiesti käsitamata on tegevus tööstuse ja ärialal – ettevõtjad, töökojad jne jne. Nende tähendus on väga suur. Loodan seda edaspidi teha, või leidub keegi teine selleks suutelisem. Korraga ei ole lihtsalt võimalik kogu ainet ammendavalt käsitada.
Alaliselt muutuv ja arenev elu on dünaamiline, seda registreeriv statistika staatiline nähe; kuigi ta elurütmi jälgida püüab, ei jõua ta sellele iialgi järele. Ka ei ole ükski inimese kätetöö vigadeta ega täiuslik ja samuti ka mitte see siin; kuigi koguni mitu aastat piinlikult hoolikalt tööd on nõudnud.
Organiseerumise esimeseks tingimuseks on materjaalsed eeldused (rahva arv, paiknemine, elujõud jne.) teiseks intellektuaalsed (haridus ja kogemused) ja kolmandaks vaimsed-moraalsed (rahvuse olulisema välise tunnuse – keele – kõrval sisemised liitvad ja lahutavad, soodustavad ja takistavad tegurid; tahe, “vaim” ja rahvusideoloogiline pind). Lõpuks ei tohi tähelepanemata jätta välise tegurina asukohama ühiskondlikku korraldust ja avalikõiguslikku korda.
Väikest levikut arvestades oli paratamatu selline odavam paljundamisviis, mis aga tehnilisil põhjusil raskendades suurte tabelite ja kaartide sobivat asetust.
Olin võimeline seda tööd koostama tänu asjaolule, et teenin Austraalia suurimas raamatukogus. (Public Library of New South Wales). Igasugu materjalid olid käepärast ja sinna juurde koosseisu alaline sõbralik abivalmidus toetuseks ning tutvus pädevate isikutega, kes võimelised olid nõuga aitama.
Kelleltki volitust küsimata ning saamata on see töö sooritatud ja avaldatud omal algatusel ja vastutusel; ühtlasi “oma kulu ja kirjadega välja antud”.