On väidetud, et kõige paremini kajastab ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi elamu areng. Seda kinnitab ka Eesti talumaja areng alates 19. sajandi keskpaigast, mil Eesti hakkas kujunema traditsioonilisest keskaegsest talurahvamaast moodsaks läänelikuks ühiskonnaks koos kõigi sellest tulenevate muutustega elulaadis ja mõtteviisis.
19. sajandi keskpaiku hakkas sajandeid rehemajades elanud Eesti talurahvas neist loobuma. Uues kapitalistlikus maailmas sai talud päriseks ostnud peremeeste unistuseks linnasakste moodi elamu. Kõigepealt Mulgimaal ja mujal Lõuna-Eestis kerkis ridamisi uusi moodsaid talumaju, mis väliselt meenutasidki väikesi mõisahooneid või linnamaju. Põhja- ja Lääne-Eestis elati siiski veel pikki aastaid vanades rehemajades, mida aja jooksul pidevalt uuendati.
Esimene arhitektimaja Eesti talus ehitati juba 1913 Mulgimaal Puisil. 1920.-1930. aastail ehitati meie taludesse rohkesti moodsaid elumaju arhitektide või ehitusinseneride kavandite järgi. Eesti riik andis tuhandeile uustalunikele pikaajalist ehituslaenu, kuid nõudis, et maja tuleb ehitada projekti järgi.
Muutus ka talumaja ruumikasutus: ühest ühisest poolavalikust paljuotstarbelisest rehetoast, kus terve suur talupere pool aastat koos elas, hargnes elu nüüd paljudesse eri privaatsustasemega ruumidesse.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.