“Eesti Rootsis”

Saatesõna

Ülevaade eestlaste elust ja tegevusest Rootsis rohkem kui kolme kümnendi kestel on ulatuslik ning nõudlik, mitmeti probleemirohke teema. “Eesti Rootsis” üritab haarata võimalikult palju meie elualasid, jälgida edasi ja lahkugi hargnevaid arengujooni, vaadelda meie elu mitmest aspektist. Selle eesmärgiks on esitada fakte sõnas ja pildis peamiselt nendest elutahkudest, kus esineme ühtlase, oma saatusega grupina; selles tahame puudutada neid probleeme, millede ees igaüks meist on seisnud selgesti piiritletud rahvustundega rühmana. Aga me ei saa ka päriselt mööda minna üksikisikust, ta raskustest ja saavutustest.

Eelmist sihiteadlust arvestades tulevad paratamatult kõne alla küsimused, millede sügavloodimiseks pole küllaldaselt rearuumi, ka mitte piisavalt andmeid ja küllalt eeltöid, et kõigile küsimustele lõplikult vastata. Liiatigi veel, et käesolev on esimene katse ühiste kaante vahele kokku suruda küllaltki suure ning mitmepalgelise eksiilgrupi tegevust nii pika ajavahemiku jooksul. Teeme kõik, mis meie võimuses, et anda nii mitmekülgset ning objektiivset käsitlust kui iganes võimalik.

Päriselt uut, võib-olla täiesti tundmatut maailma peaksid järgmised leheküljed pakkuma rootslasest lugejale, kel pole võimalik olnud mingit täpsemat ülevaadet saada ootamatult 1944. a. sügistormides üle maa piiride valgunud inimhulgast. Ei ole muidugi huvi puudunud selle veerandsaja tuhande pealise, ajaloost ja mõnest turismireisist küll tuttava, kuid tegelikult siiski võõra rahva vastu, poliitiliste põgenike grupi vastu, kes siia paigale oli sunnitud jääma, siis üsna ruttu näilikult kohanes, kuid sugugi mitte enamusrahvusse ära ei sulanud ega kadunud.

Nüüd on siiski niivõrd palju aega möödunud, et üldised arengujooned on selgunud ja maailma sündmuste kulg on näidanud, et eksiilgruppide arv ei kahane, vaid kasvab. Nüüd peaks eestlastegi saatus teadliku rahvakilluna võõrsil olema huvipakkuv kõigile, kes tegelevad ükskõik millise eksiilrühmaga, kes on välja kistud oma senisest kultuurimiljööst – oma kodumaast. Et sellega seoses üleskerkivad üldinimlikud probleemid on tänapäeval põletavamad kui kunagi varemini, julgustab see meidki oma saatusest jutustama. Meie algaastail ümbrusele nii tundmatud probleemid näivad liigutavat eemal ning tuulevarjus seisjaid rohkem kui kunagi muidu.

Kuidas olukord maailma areenil ka areneks, ajapikku vähemusrahvusteks muutuvate poliitiliste põgenike püüdlused ja võimalused uuel asukohamaal, nende üldinimlikud õigused iseseisvale kultuurielule ja sellest tulenev probleemistik on ikka ja taas uus selle ajani, kuni inimesed võivad oma vabadele kodumaadele tagasi pöörduda.

Millised on eestlaste kogemused selle olukorra ohvritena ja nende probleemide lahendajatena, seda tahab kõige muu kõrval näidata ka järgnev ülevaade. Selle taotlused ja suund on kokku võetud raamatu pealkirjas – Eesti Rootsis. Aga vahest ei ole see mõnele siiski lõplik eesmärk ega kõige selgem vastus, vaid osalt ikka veel küsimus.

Lund, 24. veebruar 1976