Antoloogia
Eesti iseseisvumise protsessi (1917-1920) oluline osa oli rahvusväeosade loomine 1917. aastal. Rahvuslike väeosade loomise küsimus oli eesti sõjaväelaste ja seltskonnategelaste seas päevakorrale kerkinud juba Esimese maailmasõja alguses, eriti pärast seda, kui lätlastel õnnestus 1915. aastal saada keskvalitsuselt luba formeerida kütipolke. Tegelike sammudeni aga jõuti siiski alles pärast keisrivõimu kukutamist 1917. aasta veebruaris-märtsis, mil monarhia üks olulisemaid tugisambaid – keiserlik armee – hakkas järk-järgult lagunema.
Revolutsioon vallandas impeeriumi väikerahvaste enesemääramispüüded ja tõstis senisest hoopis laialulatuslikumalt päevakorrale sõjameeste kodumaale saatmise ja rahvusväeosade loomise küsimuse. Nende protsesside olulised käivitajad olid ka sõjatüdimus ja koduigatsus, mistõttu tuli initsiatiiv koondada sõjaväelased kodumaale sõdurite endi hulgast. Sõjaväelaste algatusel moodustati Venemaal mitmeid eri nimetusi kandvaid komiteesid, kelle ülesandeks oli eesti sõjaväelaste organiseerimine ning kodumaale saatmine. 1917. aasta märtsi lõpus asutati Tallinnas Eesti Sõjaväelaste Büroo ning Peterburis loodi Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee. Sõjameeste algatust toetasid ka kohalikud seltskonnategelased.
Revolutsiooniliste vabaduste ja sõjaväes süveneva segaduse tingimustes oli Ajutine Valitsus nõus distsipliini tugevdamiseks toetama rahvuslike üksuste loomist. Tallinnas asuva keiser Peeter Suure merekindluse juhtkond leidis samuti, et mõne väeosa eestistamine aitaks kaasa korra tagamisele. 7. aprillil 1917 saadigi peastaabilt luba komplekteerida kaks kindluspolku eestlastega. Kindluspolkude eestistamise asemel aga pandi tegelikult alus rahvuspolgu loomisele. Ajutiseks polguülemaks nimetati polkovnik Siegfrid Pinding, kes andis oma esimese käskkirja välja 12. aprillil 1917.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.