“Eesti rahvusväeosad 1917-1918”

Formeerimine ja struktuur

Vabadussõjas saavutatud võit pani aluse Eesti Vabariigi püsimisele. Vaatamata teiste riikide sõjalisele ja majanduslikule abile pidid lahinguväljal hakkama saama ikkagi eestlased ise, alates ülemjuhatajast kuni lihtsõduriteni, meie vanaisad ja nende isad. Tänapäeval võetakse võitu Vabadussõjas kui iseenesestmõistetavat fakti ega hakata pikalt analüüsima, kuidas see ikkagi võimalikuks sai. Eesti Vabariigi sündi 24. veebruaril 1918 teab iga põlvepikkune eestlane, kuid seda, et iseseisvus kuulutati välja eesti rahvusväeosade kaitse all, teavad vähesed. Paljud pole kuulnudki eesti rahvusväeosadest Vene armee koosseisus 1917-1918, rääkimata nende rollist Vabadussõja võidu võimalikuks tegemises. Muidugi, eesti rahvusväeosad saadeti Saksa okupatsioonivõimude poolt 1918. aasta aprillis-mais laiali ning teoreetiliselt võiks sellega nende osa Eesti sõjaajaloos lõppenuks lugeda. Ent kus ilmusid 1918. aasta novembris äkitselt välja need ohvitserid ja sõdurid, kes asusid noort riiki relvaga kaitsma? Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti tsaariarmeesse u 100 000 eestlast, kes pillutati laiali üle kogu impeeriumi ja selle erinevate rinnete. 1918. aasta hilissügisel oli Eesti aga veel okupeeritud Saksa vägeda poolt. Kuidas siis need kümned tuhanded sõjalise väljaõppe ja lahingukogemuse saanud eesti mehed said olla kodumaal novembris, kui oli vaja kaitsta isamaad? Nad pidanuks ju sellal pistma rinda Vene kodusõja tandreil. Riigikaitsesüsteemi loomine, sõjaväe koolitamine ja varustamine võtab aega aastaid, kui mitte aastakümneid. Kuidas oli noorel Eesti Vabariigil võimalik kohe Saksa okupatsioonivägede lahkumise järel saada kokku muljetavaldav sõjavägi, mis suutis vastu seista nii Punaarmeele kui Landeswehrile ning veelgi enam – tungida ise peale ja viia sõjategevus Eesti piiridest välja?

…