Eesti rahvast on kogu tema ajaloo kestel ähvardanud hädaoht idast. Iga kord, kui eestlaste maale tungis vaenlane Sarmaatia lagendikelt, käisid sellega kaasas tapmised, piinamised, küüditamised, laastamised ja põletamised. Eestlaste maa pidi sageli jooma oma laste verd ja pisaraid. Nagu kõnelevad kroonikad, ei olnud peale idast tulnud vaenlase rüüsteretki enam kuulda isegi koerte haukumist ega kuke kiremist ning kui keegi nägi inimese jälge, siis suudles seda, sest ta ei suutnud uskuda, et peale tema leidub veel teisi elavaid inimesi.
Moskoviitide varasemad sagedased, kuid juhuslikud rüüsteretked kujunesid hiljem kavakindlaks vallutamiskavatsuseks oma võimupiirkonna laiendamise eesmärgiga. Neid rüüsteretki korraldati mitte ainult saagi- ja tapahimust, vaid ka kaalutlusel, et Eesti on geograafiliselt maa-ala, mis võib juurde anda kultuurilisi ja majanduslikke väärtusi. Nende pealetungidega sajandite vältel on ka kogu aeg vähenenud eestlaste eluruum. Eestlased ei olnud omal jõul suutelised vastu panema määratult ülekaalukale ülevõimule ja need alistumise ajajärgud olid alati kurvemaiks lehekülgedeks Eesti ajaloos. Haavad, mis rahvale löödi, paranesid küll aegade jooksul, kuid sünge mälestus neist jäi alatiseks rahva hinge. Hoolimata tuhandeaastasest võitlusest ida vastu on eesti rahvas säilinud kõikide ohtude kiuste ning see lakkamatu heitlus vaenuliste jõudude vastu on teda ainutl karastanud ning kujundanud sitkeks ja vastupidavaks. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.