“Eesti pildis ja sõnas”

Käesolev raamat jutustab maast, mis oli asustatud juba 8000 aastat enne Kristuse sündi. Taganeva mannerjää kannul, aastatuhandetel, kui Vahemere kallastel tekkisid euroopaliku kultuuri antiiksed eelkäijad, elasid siin inimesed, kelle elukorraldusest kõnelevad haruldased arheoloogilised leiud ja kes kuulusid Euroopa ühe vanima rahvatõu hulka. Siit pärinevad meresõitjad, kes sooritasid retki kuni Põhjamereni ja Atlandi rannikuni umbes samal ajal, kui Leif Eriksson tegi sõidu Vinlandi. Idas ulatusid talvised koerasaaniretked kinnikülmanud jõgedel kuni Uurali mägedeni.
Pärast Kristuse sündi kujunes Eestist bastioon, mil tuli seista slaavlaste surve vastu idast ja hiljem ristiusu relvastatud levitajate vastu lõunast. Rohkem kui tuhande aasta jooksul on välja kujunenud eesti rahva ürgne igatsus – harida rahus ja vabaduses oma põldu ning purjetada oma merel. Aga agressiivsed naabrid on selleks vähe võimalusi andnud. Ajaloo jooksul on sõda väga palju kordi veerenud Eesti pinnal.
Üle kahe tuhande aasta, nii muistsel kui ka ajaloolisel ajal, on Eesti saatus ja kultuur olnud seotud Euroopa, hilisemas järgus eriti Skandinaavia kultuuri ja saatusega. Sadu aastaid kestnud võõrad ülemvalitsused ei suutnud kustutada eesti rahva omapära ja takistada algupärase kultuuriloomingu kujunemist. Tsaari-Venemaa ülemvalitsus, mis kesti kaks sajandit, ei suutnud väärata selle kultuuri euroopalikku ilmet ega protestantlikke traditsioone.
Poolteist aastat kestnud Vabadussõjas (1918-1920) eemaldus Eesti relvastatud jõuga Venemaa riiklikust ja maailmavaatelisest kaosest ning Venemaa suruti tagasi tema traditsioonilisele Varjaagi-piirivöötmele. Kakskümmend kaks aastat, 1918-1940, kaitses Eesti euroopaliku kultuuri vana piiri kirdes, aidates hoida Läänemerd vabana kaubavahetuseks ja meresõiduks.
Selle aja jooksul ehitas 1.200.00 Eesti Vabariigi kodanikku üles moodsa väikeriigi, kus valitses sisemine ühtsus ühiskonna eri gruppide vahel, kus õitses majandus ja sotsiaalne heaolu, vilgas kultuuriline looming, idealistlik suhtumine ka igapäevastesse ülesannetesse ja tahe kaitsta läänelise kultuuri inimväärtusi kuni endaohverdavuseni.
Sellest Eestist, mis pindalalt oli veidi suurem Taanist, Belgiast, Shveitsist ja Hollandist ning kaubanduspartner suurema osa maadega maailmas, jutustab käesolev raamat.
Lühike sõprus N. Liidu ja Hitleri-Saksamaa vahel 1939-1941, mis hävitas vaba Poola, Leedu ja Läti ning paiskas Soome Talvesõtta, andis võimaluse N. Liidule ka Eesti iseseisvuse lämmatamiseks.
Hilisemad sündmused, deporteerimised, sõda ja okupatsioonid on hävitanud kümneid tuhandeid inimesi, kes olid selles raamatus kirjeldatud Eesti loojad ja ehitajad. Suured hulgad inimkäte ja inimvaimu loodud väärtusi, mille püstitamiseks kulus sajandeid, on purustatud.
Ometi on mälestus iseseisvast Eestist niivõrd võimas, et ta miljonile eestlasele siin ja seal pool raudset eesriiet annab jõudu vastu pidada ka raskeimas olukorras ning on sisendanud kindla veende, et vaba Eesti uuestisünd ei saa olla kaugel.
Kui näete mõnd eestlast kusagil võõrsil, kes tühjade kätega alustades püüab endale ehitada uut kodu, siis tuleb meenutada, et ta kuulub vana piirirahva hulka. Paljude inimpõlvede minevik on tema esivanemaid karastanud sõdade ja hävituse tules. Ta käib meelekindlalt oma saatusest määratud teed ja viib edasi Eesti vaimu ja mõtteviisi tulevaste aegad poole. Rohkem kui miljon eestlast ootavad, et nad saaks tagasi oma endastmõistetava õiguse rahus ja vabaduses töötada sünnimaal, mis neile kuulunud selles ajast saadik, kus teadus on suutnud leida esimesi inimasumise jälgi. Eestlased on valmis uuesti ehitama ka siis, kui nende esimene töö peaks olema eemaldada varemeid ja leida langenute haudu.