“Eesti kunstist ja kunstikäsitusest 19. sajandi lõpust kuni aastani 1916”

Vaadeldavasse ajavahemikku langeb eesti kultuuri ja kultuurielu (ka kunstielu) järsk tõus, selle hulgas eesti moodsa kunsti sünd ja arengu esimesed etapid, koos sellega perioodikas avaldatud kunstialaste mõtteavalduste arvu kiire kasv, reageerimine uuele, professionaliseerumine. Võrreldes eelnenuga, võib seda nimetada murranguks, võrreldes Lääne-Euroopa ja vene modernse kunsti, kunstikäsituse ja kunstieluga, püüdeks järele jõuda, saada võrdväärseks osaks Lääne-Euroopa kultuuris ja kultuurielus.
19. sajandi lõpuaastail oli eesti kunstnikke veel enam kui tagasihoidlikult. Omale juba nime teinud kunstnike (J. Köler, A. Weizenberg jt.) esteetilised ideaalid olid oma kulminatsiooni saavutanud ja aja ära elanud. Professionaalset kujutavat kunsti hõlmavad eestlaste endi korraldatud kunstiüritused olid erandeiks. Kujutava kunsti tähistamiseks otsiti alles terminit. See oli aeg, kus iga eesti kultuuri rikastav samm nõudis suurt energiat ja enesesalgamist, tiivustajaks sügav missioonitunne ja juba aastakümneid püsinud usk kultuuri, selle hulgas kunsti määravasse osasse ühe väikese maa ja rahva elus ning saatuses. Viimatiöeldu kehtib ka 20. sajandi alguskümnete kohta. võitluses eesti kultuuri eest oli kindel koht tema arenguvajadust toetaval sõnal.

…