Roheline Eesti
Mida inimesed jõgedest ka räägiksid või kirjutaksid, ise nad ikkagi vees ei ela. Seepärast määratlevad tegelikud vee-elanikud, kuigi nad inimkeelt ei mõista, oma elupaiku inimestest kindlasti täpsemini. Ju tuleb meil leppida sellega, et veerahva nägemus sellest, kus mingi jõgi algab, jätkub või lõpeb, mõnikord inimeste arusaamast erineb.
Praktikute meelest seisneb jõgede olemasolu mõte eelkõige nende võimas reo – või liigvett minema juhtida. Samas soovitakse neis saada nii palju puhast vett, hüdroenergiat ja kalasaaki, kui vähegi võimalik. Ära ei öelda ka võimalusest supelda või paadiga sõita. Mõnikord mõjub rahustavalt kasvõi voolava vee vaatamine. Suvila, mille aknast paistab jõekäär, on krõbedama hinnaga kui keset tavalist võpsikut või tühermaad paiknev kinnistu. Hiina rahvatarkuse järgi piisab vaenlastega toimetulekuks rahulikult jõekaldal istumisest, sest varem või hiljem triivivad nonde maised jäänused mööda. Kes aga soovib jõgesid päriselt tajuda, sel tuleb toast ja vahest linnastki välja minna.
Selles raamatus leidub infot 64 Eesti jõe kohta. Mis jõed on ja miks nad on sellised, nagu nad on. Käsitleme neid looduskeskselt kui ökosüsteeme, mitte formaalse hüdroloogilise arvestuse, haldusliku kuuluvuse või rahvalike nimede järgi.
Raamatu koostajad töötavad Eesti Maaülikoolis ja on jõgesid ning nende elustikku seiranud juba pikki aastaid.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.