“Eesti haridusseltside ajaloost”

Jaan Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste poolt 1906. aastal algatud eesti haridusseltside liikumine seadis tekkepäevadest alates oma eesmärgiks kaitsta rahvuslikke väärtusi: eesti kultuur, keelt ja haridust. Rahvas hindas haridusseltside otsusekindlust eestikeelsete koolide loomisel, rahvusliku kasvatuse ja kultuuritöö edendamisel ning võttis nende tegevusest aktiivselt osa. Haridsusseltside osalejate arvu 1913. a. väitis Peeter Põld olevat 12 tuhande piiril. Tegemist oli sajandi alguskümnendite kõige osavõturohkema eesti seltsiliikumisega. Juhtivat osa selles etendasid Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, Eestimaa Rahvahariduse Selts, sõsarorganisatsioonid Peterburis ja Riias, kelle ümber koondus kohalike organisatsioonide tihe võrk.

Feliks Kinkar on sündinud Narvas 1929. a. Ta on lõpetanud Tallinna Õpetajate Instituudi ja Leningradi A. Herzeni nim. Pedagoogilise Instituudi ajalooteaduskonna, olnud marksismi-leninismi õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Tartu Õpetajate Instituudis, aastail 1955-1959 ja 1962-1990 Tartu Riikliku Ülikooli marksismi-leninismi aluste, NLKP ajaloo ja sotsialismi ajaloo kateedri õppejõud (doktor 1984, professor a-st 1985). Tema varasemad tööd käsitlevad põhiliselt EKP poliitilist kasvatustööd, hiljem on ta uurinud Eesti maakultuuri arengut, vabahariduse ja seltsiliikumise ajalugu.