Oleme meie “antiikautorite” tutvustamisel jõudnud Hindrik Prantsuni. Prants sündis 28. veebruaril 1858 Võrumaal Vastseliina kihelkonnas heal järjel taluperemehe pojana. Hiljem ei olnud isal siiski võimalik poega linna edasi õppima panna. Poiss oli aga innukas iseõppija, “sündinud kirjakoi”, kelle hariduse lõviosa ei pärinenud mitte koolist, vaid raamaturiiulilt. Pärast isa surma 1883 läks Hindrik Prants Tartusse, asus lihtsasse ametisse, koolitas ennast ise ja hakkas siis 1884. aastal “Eesti Postimehes” vähemaid palakesi kirjutama. 1887-88 käis Prants Setumaalt ja Alutaguselt dr. Hurda saadikuna vanavara kogumas. 1888. aastal kutsus Eduard Vilde Prantsu jälle tuttavasse ajalehte – toimetuseliikmeks. 1893. aasta juunikuust sügiseni pidi Prants toimetusest poliitilistel põhjustel eemal olema, kuna Adon Grenzstein ähvardas “Postimeest” riigivaenulises olekus süüdistada. Seepeale kutsus Lilli Suburg Prantsu oma ajalehe “Linda” tegevaks toimetajaks Pärnu. 1906. aasta sügisel kutsuti Hindrik Prants Tallinna, “Ristirahva Pühapäevalehe” ja “Sõnumitooja” tegevaks toimetajaks.
Prants oli korraga ajakirjanik ja ajaloolane. Ta on kirjutanud palju artikleid ja raamatuid. Abikaasa Annaga seltsis tõlkisid nad soome keelest dr. Lindequisti suure “Üleüldise ajaloo”.
Mõtteloo-sarja köitesse on mahtunud peamiselt ainult kaks ainevalda Prantsu ulatuslikust loomingust: esimeseks Kagu-Eesti ehk teisiti öelda Setumaa-keskne vaade meie rahva ajaloole, teiseks Eesti naaberrahvaste ajalugu ja meie suhted nendega. Hälbena võib ehk tunduda essee Ameerika presidendist Abraham Lincolnist, kuid presidendi elulugu kaedes avastame, et tema “akadeemiline harimatus” oli pea samasugune kui Prantsul eneselgi, aga – ometi oli too president õnnis suurmees oma jumalikus tarkuses – ta lõpetas orjaaja oma ull-uhkes riigis, ja langes selle õilsa teo eest, märtrina.
Hindrik Prantsu elupäevad kustusid 1932.
H. R.
Raamatus on pühendus
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.