Kuhu meie ka rändaksime ja mida ette võtaksime, oma tõu ja igivana kultuuri pärandit kanname endaga ikkagi kaasas. – See tõekspidamine süveneb ka Eduard Wiiralti loomingu- ja eluteed jälgides. Viibinud kaua aega võõrsil, pöördus Wiiralt raskete aegade saabudes kodumaale tagasi; võtnud oma õpingu- ja tööaastail vastu võõraid mõjusid, sulatas ta need oma eestilise temperamendiga isikupäraseks kunstiliseks tervikuks; harjunud vaatlema võõrast inimest ja maastikku, käsitles ta ka eesti ainestikku täielise kunstilise ehedusega ja südamesoojusega. Ja lõpuks: koos vaba vaimse Eestiga siirdus ta maapakku, idast ähvardava surve eest liikus ta – läände.
Käesolev mälestusteos esitab nii pildis kui ka sõnas näiteid Eduard Viiralti elust ja loomingust. Need on kaasaeglaste kokkupuuted tema kui inimese ja kunstnikuga ja ta kunstiga. See pole aga kaugeltki tühjendav korjandus ja annus, see on pigemini esialgne tänuvõlg eesti suurimale kunstnikule. Eesti kirjanikud, kes seisavad selle väljaande teoks saamise taga, rõhutavad sellega ühtlasi kokkukuuluvust, mis ürgselt valitseb vaimse loomingu mitmesuguste alade vahel. Oma parima on andnud kaastöölised ja paljud teised abilised selle teose koostamisel ja täiuslikumaks tegemisel.
Meie kõikide ühine soov on: leidku see mälestusraamat tee iga eestlase kodusse tõendina osavõtust oma rahva kultuurielust ja austusest sellevastu, kes elavana enam ei viibi meie keskel, kuid kelle looming elab ja elama jääb.
Lund, 1954
Bernard Kangro
Paberkaante ülaserv on kleeplindiga parandatud.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.