Eduard Vilde (1865-1933) tegutses üle poole sajandi kirjamehena. Tema ilukirjanduslik pärand on suurem kui ühegi teise eesti kirjaniku oma. Ent Vilde loomingu väärtus ei seisne suures lehekülgede arvus, vaid selles, mis ta neil lehekülgedel on ütelnud.
Noore algaja sulemehena võõrutas ta oma nalja- ning põnevusjuttudega lugejad järelromantismi vesistatud ilutsemisest, 90-ndates aastates kandis ta oma õlul võitlust realismi eest ning õpetas rahvast otsima kirjandusest elutõde ja nägema avaliku elu pahede ühiskondlikku põhjustust. Uue sajandi esimesel kümnendil ergutas ta oma suure ajaloolise triloogiaga rahvast teadlikult jätkama võitlust oma põlisvaenlaste, balti saksa feodaalide vastu ja lausus välja revolutsioneeriva idee: rahvas peab ise endale õiguse kätte võitlema, ja kui selleks teist teed ei leidu, ka relvad haarama. 1905. aasta revolutsiooni päevil lansseerib Vilde ajakirjanduses internatsionaalse võitlusloosungi: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Ka järgnevail mõõna-aastail ei pane ta maha oma võitlevat sulge. Pagulasaastail rikastab Vilde eesti kirjandust kunstiküpsete realistlike teostega ja saab kirjanduslikku kõrgklassi kuuluva draamakirjanduse rajajaks. Vanaduspäevil esineb Vilde julge rahvatribuunina võimsa vastulöögiga tumedatele demokraatiavastastele jõududele, kes ähvardavasid kägistada eesti rahvast.
(raamatus on allajoonimisi, punase pastakaga!)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.