1972. aastal Nepalis sündinud autor, Sabine Kuegleri lugu jutustab sellest, kuidas ta saksa uurijate tütrena veetis oma lapsepõlve Lääne-Paapua ürgmetsas äsjaavastatud fayude suguharu juures, kes elas nagu kiviajas.
Väikesele blondile tüdrukule oli džungel armastuseks esimesest silmapilgust. Ta õppis käsitlema vibu, puude otsa ronima ja ujuma jõgedes, kus kubises krokodillidest… Friikartulite asemel sõi ta röstitud putukaid, närimiskummi asemel näris nahkhiiretiibu…
Kui ta 17aastaselt pöördus üksi tagasi Euroopasse, oli sealne elu tema jaoks katastroofiline pööre. Talle oli kõik uus: kuidas sisseoste teha, kuidas teretada, kuidas tänavat ületada… Mobiiltelefon ja televiisor olid tema jaoks imeasjad.
Nüüd, pärast tsivilisatsioonis veedetud aastaid, on ta väliselt kohanenud. Tal on Hamburgi lähistel oma meediafirma ja tal on 4 last. Siiski kummitab teda džunliigatsus ja küsimus: kes ma õigupoolest olen, kas fayu või eurooplane?
“Kadunud orus, ühe unustatud rahva juures olin ma õnnelik. Ülejäänud maailmas tundsin end kadunud hingena.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.