“Tess seisis ikka veel kahevahel olles nagu ujuja, kes vette hakkab hüppama, ega teadnud, kas ta peaks tagasi minema või seisma jääma, kui keegi telgi kolmnurksest uksest välja astus. See oli pikk noormees, sigar suus.
Tal oli tõmmu nägu täidlaste, halvasti vormitud, aga punaste ja pehmete huultega, mille kohal kasvasid hästihoolitsetud, ülespidi keeratud otstega mustad vurrud, kuigi ta vanus ei võinud olla üle kahekümne kolme-nelja. Noormehe teataval määral metsikust välimusest hoolimata peitus ta näos ja jultunult välkuvais silmades mingi erakordne jõud.
“Noh, kaunitar, mida ma teie heaks teha saan?” ütles ta lähemale astudes. Ja nähes, et tütarlaps päris segadusse sattus, lisas: “Ärge kartke. Ma olen mr d’Urberville. Kas te tulite minu või mu ema juurde?”
Veel rohkem kui maja ja maad erines see lihast ja luust olevus, kes d’Urberville’i nime kandis, sellest, mida Tess oli lootnud eest leida. Oma mõtteis oli ta kujutlenud elatunud, auväärt nägu, milles d’Urberville’ilikud jooned oleksid esinenud kõige õilsamal kujul ja kuhu lihaks saanud mälestused olnuksid sügavad vaod uuristanud, millelt hieroglüüfilises kirjas võinuks lugeda tema perekonna ja kogu Inglismaa ajalugu. Kuna tal aga nagunii kuhugi pääsu polnud, võttis ta ennast kokku ja vastas:
“Ma tulin teie ema juurde, sir.””
Romaaniklassika nr 60.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.