San Franciscos on öid, kus atmosfääris esineb ebatavalisi nähtusi. Äkki langeb linna kohale udu, mis matab kõik enda alla. Vastik märg tuul tekitab tõelise jäävanni tunde. Juhuslikud jalakäijad tõmbuvad külmast kössi. Udu ise ei olegi nii hirmus kui udu loodud meeleolu.
Kui õhk on nii niiske ja külm, et värin raputab konte, kui tänavalaternate valgus ei suuda enam tihedast udumassist läbi tungida, siis kerkib ka kõige kindlameelsema ja julgema inimese hingesoppi, kes mingil põhjusel on sattunud inimtühja võõrasse linnaossa, kipitav ärevus – niisugune tunne, nagu uitaks tänavatel kurjus. Tihe kõikeümbritsev udu, mis tuleb idast ja neelab kõik oma teel, sunnib ka tuima natuuriga inimesi, kes sel ajal juhuslikult tänaval on, kiiresti ohutut paika otsima.
Just sellisel udusel hilisõhtul istus Williams Derek õllebaaris. Ta vaatas närviliselt kella. Kakskümmend üks ja kolmkümmend. Derek kaalus, kas tellida veel õlut või mitte. Õlut ta armastas, kuid talle ei meeldinud tüütu askeldamine, mis algas alati, kui tal oli õlut tellinud. Ebameeldivused johtusid tema välimusest. Ta nägi välja nagu neljateistkümneaastane poisike ja iga baarimees nõudis temalt vanust tõendavaid dokumente. Ka nüüd, baarileti ees kõrgel pukil istudes, tundis ta endal hiinlasest baarimehe uurivat pilku. Olukorra tegi keeruliseks seegi, et ta polnud siia niisama õlut jooma tulnud, vaid ülesandega – esimese katseks antud ülesandega – virutada ära tuhatoos. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.