“Don Segundo Sombra”

“Don Segundo, ütelge jumala nimel, et see kiri valetab. Ma ei ole kellegi poeg ja mul pole tarvis kelleltki vastu võtta ei nõuandeid, raha ega nime.”

Pilguks kerkis mu tähelepanu keskpunkti don Fabio kuju.

“Ja mis inimene üldse oli see minu nõndanimetatud kadunud isa, kes õige mehe näoga karjusehüttepidi käis ja häbiraasugi ei tundnud …?”

“Rahu, poiss,” katkestas don Segundo mind, “rahu … Sinu isa polnud mingi tüdrukute võrgutaja ja polnud tal ka häbitundest puudu. Sinu isa oli rikas ja selles oli kogu tema halbus. Võin sulle öelda vaid seda, et sa õpid veel paljugi, ja ilma teiste abita saad ühel päeval teada, kuivõrd õiged olid mu sõnad.”

“Ja kes oli mu ema?”

“Õilis hing – nagu minugi kadunud ema.”