Miks ma kirjutan aeg-ajalt novelle? Sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks – see on meeldiv tegevus, mis pakub hingelist rahuldust. Novelli esteetilis-teoreetilised põhitõed on mulle lähedasemad kui ühegi teise ilukirjandusliku žanri omad. Ma ei mõista neid, kes ütlevad, et nad kirjutavad lihtsalt teksti. Igasugune ilukirjanduslik tekst kirjtuatakse mingi taotlusega. Novell nõuab lihvitud teksti.
Teiseks kirjutan ma novelle sellepärast, et olen sünnilt lõuna-eestlane. Ma ei arva, et ainult juhuse tõttu pärinevad meie parimad novellistid Lõuna-Eestist. Meenutagem – P. Vallak, A. Gailit, Fr. Tuglas, K. Rumor, V. Uibopuu ja V. Vahing – kõik lõunaeestilise päritoluga. Ja K. A. Hindrey ning L. Promet on sündinud nii kaugel lõunas, et nende sünnipaik jääb Eesti riigi territooriumist praegu väljapoole. Mida on Põhja-Eesti eepikutel novellikunsti alal asetada nende novellistide kõrvale? Siit pole raske järeldada, et novell kui žanr on millegipärast lähedane lõuna-eestlase hingelaadile. Nähtavasti olen minagi oma alateadvuses tajunud seda lähedust, kui eelistan novelli teistele proosažanridele.
Meeletult armastas Kristjan oma tütarlast: aeg-ajalt tõi talle Linnuteest mõne tähe, kinkis ussikuninga krooni ja tappis seitsme peaga lohe, kes valvas sõnajala õit. Ometi oli kõigest sellest vähe, sest tüdrukule hakkas meeldima keegi teine. Omavahel öeldes – üks igav ja ilmetu sell, ning Kristjan sai lõpuks korvi. Kes võib mõista naise hinge? Mõjus rängalt see Kristjanile, mõjus nii rängalt, et poiss hakkas… pulmatolaks. Ta muretses endale peiarimütsi, käis kontvõõrana lähedastel ja kaugetel pulmapidudel, veiderdas ja tolatses, nagu oleks see tema elu pärisosa.
(Pulmatola)
Poolteist aastat oma elust pühendas Jaanus Lauring Kohmakale Margareetale ja tegi seda nii jäägitult, nagu mees end iganes võib nõudlikule daamile ohverdada. Ei pühitsenud Jaanus pühapäeva, ei käinud koosolekutel ega perekondlikel peoõhututel, vaid elas askeetlikumalt kui kunagi varem. Ja teisiti poleks ta saanudki, sest Margareeta nõudis palju, tema juures oli vaja tõsist mehejõudu, püsivust, oskust ja lõpuks õnnegi, nagu iga feminiinse olevuse juures.
(Kohmakas Margareeta)
Nad läksid plaažile keskpäeval, kui liiv oli päikeselõõsast soe ja vaikne meri sinas ning sätendas. Rand oli rahvarohke. Nad vaatasid küsivalt teineteise otsa ja mõistsid sõnadeta, et eelistavad omaette paika, kuhu võõraste pilgud ja hääled ei ulatu. Seepärast läksid nad merest pisut kaugemale, kus luiterinnatisel kasvasid esimesed madalad pajupõõsad.
“Kas siin?” küsis naine.
“Kus see parem,” vastas mees.
“Muidugi,” ütles naine tasa. Ja lisas veelgi vaiksemalt:
“Siit võib näha kolme graatsiatki, kui nad tulevad moraalitust demonstreerima.”
(Suve palavaim päev)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.