Delfiin, kr delphis, lad delphinus, kreeklaste-roomlaste tootem, inimsõbralikkuse võrdkuju. Paljude antiikaja pajatuste kangelane. Tuntuim neist Herodotose jutustus kreeka luuletajast ja laulikust Arionist, kelle piraadid paljaks röövisid ja merre viskasid – lauliku päästis delfiin, kes ta üle tormise mere Tainaroni neemele viis…
Mõtlesin endamisi, et Herodotose järel on minu kord jutustada delfiinidest, kuna tundsin neist mõnda lähedalt, puutumisi.
Laevatuukrina aega teenides tuli tihtipeale sukelduda: korpusetöödeks, vabastamaks sõukruvisid pealekerinud trossidest ja mõrraköitest. Siis nad, laiksilmad, ujusid juurde. Algul argsi, piiramisi nagu võõrad mõrsjad, et vaid mängida. Nende puudutused, esmalt õrnad, ujedad, läksid üha julgemaks, vallatumaks. Lõpuks segasid töödki; mängumeelamaid tuli eemale lükata, sest tuukril olid käies teravad pöörlevad tööriistad. Nad said kohe aru, sujusid eemale ning jäid sealt oma väikeste velbaste silmadega tuukri tegemisi pealt vaatama. Talvel oli vesi külm, ent nende puudutustest hakkas soe, kuskil sügaval, tuukri südames… Mõned hilisemad pikad inimsuhted, et jääda kestma igavesti, võinuks olla lühemad, üksnes õrnad riived ja puutumised, nagu toona tuukri ja delfiini vahel.
Jaanuar 1956 – oktoober 2008
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.