… Milles seisneb siis ta loomingu väärtus? Võiks muidugi vastata, et suur anne ehk geenius, nagu seda hakkasid nimetama romantikud, ei vaja seletamist-põhjendamist. Kui see ka õige oleks, tuleks igal juhul asjale kasuks mõni kirjanduslooline viide ja suhetamine taustaga; rohked Büchneri uurijad paljudes maailma maades on selles suhtes teinud mõnegi õpetliku tähelepaneku. Büchneri isiksus, sügavalt läbi elanud Prantsuse revolutsiooni ideed neil aastail, kus elas veel revolutsioonist osavõtjaid, kuid oli juba tekkinud ka vajalik distants, suutis ilmselt neist teha eriti kaugeleküündivaid järeldusi kunsti jaoks. Ei reovlutsiooni- ega Napoleoni-perioodil suudetud veel revolutsioonilist kunsti luua: klassitsistlikku rooma toogasse püüdis rõivastuda nii vabariik kui keisririik. Alles hiljem hakkas revolutsiooniliselt muutunud maailmapilti kajastama romantism, tulvil juba järgmise etapi – realismi algeid. Ja Büchner on kahtlemata üks möödunud sajandi realismi pioneere. Seda on ka tema eakaaslane Christian Friedrich Hebbel (1813-1863), kelle tuntud draama “Juudit” muide meie Tammsaares tekitas tahet oponeerida. Erinevus on selles, et Hebbel oli populaarne juba eluajal ega kujunenud ühegi uuema kirjandusvoolu eelkäijaks, Büchneri näidendeist aga on leitud kogu “eepilise draama” tehnika, neid on võrreldud isegi filmistsenaariumidega. Kui peame silmas, et üks kuuendik “Dantoni surmast” tsiteerib autentset ajaloolist materjali, võime Büchneris näha isegi dokumentaaldraama viljelejat. (Oma novaatoriosast oli ta ise muidugi teadlik: iroonilises vormis kajastab seda kas või “Dantoni surma” Simon – koomiline teatrisuflöör, kelle klassitsistlikest tragöödiaist võetud, totralt segiaetud ütlemised nagu väljendaksid autori arvamust, et selletaoline stiil uut aega kajastama küll enam ei kõlba!)….
Ain Kaalep
Loomingu Raamatukogu 45-46/1973
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.