“Mul pole vist põhjust täies ulatuses kirjeldada, millist mõju meie noorele daamile avaldas Rooma vastupandamatu võlu, analüüsida, milliste tunnetega ta kõndis Forumi sillutisel, ega lugeda ta pulsilööke, kui ta üle Püha Peetruse katedraali läve astus. Piisab, kui öelda, et tema elamused olid just niisugused, nagu temasuguselt värskelt ja innukalt inimeselt oodata võis. Ajalugu oli talle alati südamelähedane olnud ja siin linnas olid isegi tänavakivid ja valgusetolm ajalugu täis. Tal oli seda laadi kujutlusvõime, mis süttib suurtest tegudest kuuldes, ja iga koht, kuhu ta läks, oli olnud mõne suure teo tunnistajaks. Need asjad pakkusid talle sügavat elamust, aga ta koges seda kõike vaid sisemiselt. Ta kaaslastele tundus, et ta on sõnaahtram kui tavaliselt, ja Ralph Touchett, kes tihti pealtnäha osavõtmatult ja kohmakalt üle ta pea vaatas, jälgis teda neil hetkedel tegelikult pingsa tähelepanuga. Omaenda mõõdupuu järgi oli Isabel väha õnnelik. Ta oleks koguni meelsasti nõus olnud möönma, et õnnelikumaid tunde kui need ei või ta enam elus oodata. Inimsoo ajaloo koledused püsisid rõhuvalt ta teadvuses, ent miski hoopis olevikuline aimus andis ta tunnetele äkki tiivad, mis teda sinitaeva alla kandsid.”
Sari Eesti Päevalehe Raamat XX Sajand nr 17
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.