Leida Laiuse film “Libahunt” tõi Eesti kultuuripilti nime ja näo, mis pole sealt päriselt kadunud tänaseni. Ja kuigi Tiina, st Ene Rämmeldi kodu on küll juba mitukümmend aastat Pariisis, lähevad talle Eesti inimesed ja sündmused korda ning on südame küljes.
Südamest südamesse on kirjutatud ka raamat “C´est la vie. Elu on selline”. Autor räägib inimestest ja inimestele, kes on talle olulised. See on hingestatud ja avameelne rännak lapsepõlvest tänasesse.
“Kui mu elus poleks olnud Leida Laiust, Vladimir-Georg Krassev-Orgusaart, Evald Hermaküla ja paljusid teisi, kes ma siis oleksin?” küsib Ene Rämmeld.
Ja vastab ise: “Kindlasti mitte see inimene, kes olen praegu. Olen neile kõigile tänu võlgu!”
– Lea Arme, raamatu koostaja
See raamat on sündinud tänu internetile, sest olin kirjavahetuses Lea Armeaga, kes innustas mind selle kirjutamisel. Nii valmisidki kõik peatükid tänu tema õhutusele ja ka tema poolt esitatud lisaküsimustele. Tegelikult ei olnud ma veel valmis kirjutama oma mälestusi. Tõukejõu selleks sain aga Jüri Sillarti dokumentaalfilmist “Leida lugu”. Kuna Leida Laiuse surmast on möödunud juba palju aastaid ja keegi tema filmide kangelannadest ei ole Leida kaitseks sõna võtnud, siis tundsin kohustust rääkida teile sellest naisest ja kas teistest Eesti inimestest, tänu kellele mind Eesti veel mäletatakse.
Kirjutasin kiiresti ja spontaalselt, ilma, et oleksin iseendale tsensorit mänginud. Mina püüdsin ainult valgustada sündmusi, nagu istuksin voolava jõe kaldal. Head lugemist.
– Ene Rämmeld, raamatu autor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.