“Barbara”

Romaani “Barbara” ainestik on võetud fääri legendist “Beinta ja Peder Arrheboe”, mis põhineb ajaloolistel faktidel. Ilusat, aga õelat pastoriprouat Beintat, kes mitmes abielus iga kord oma mehele õnnetust ja surma tõi, käsitleb pärimus peaaegu deemonliku naiskujuna, vampiirina, kes on kuri kurja enda pärast. See Barbara, kellest jutustab Jacobsen, on omal viisil samuti õnnetusetooja ning vampiir, aga teda on kirjeldatud nõnda, et lugeja mõistab teda, hakkab teda armastama ja kogeb lõpuks, et temas pole midagi kurja. Sündmustik hargneb Frederic V ajal, kuid kirjeldus pole arhaiseeriv, pigem moodne, võiks öelda, kusjuures Jacobsen tugineb kogu aeg ise läbielatule, mitte loetule või ülikoolis õpitule. See on raamat elust ja noorusest, jutustus, mida iseloomustab kelmikus ja võlu, huumor ja poeesia, aga milles ei puudu ka iroonia soolaterakesed ja nukruse põhjahoovus.