Optimistlikule meeleolutõusule, mis haaras eesti ühiskonna teadlikumat osa ärkamisajal, järgnes pea tugev mõõn. Kibedust, mis tekitas rahvuspoliitiliste lootuste nujumine, tegid veel mõrumaks majandusliku kriisi pigistused. Tundub, nagu oleks rahva vaimset energiat üle kulutatud; sellele pidi paratamatult järgnema jõuetustunne, vaimne surutis.
Ärkamisaegsed rahvajuhid – Jakobson, Jannsen, Hurt jt. – olid kas surnud või tõmbunud tagasi avalikust elust. Nende järglased – Grenztein, Kõrv, Hermann jt. – ei küündinud võimeilt eelmiste tasemeni. Pealegi rakendus osa neist eestlusvastasesse tegevusse. Aga ka kohapealsete rahvajuhtide read harvenesid. Venestus paiskas kohtadelt palju koolmeistreid ja vallakirjutajaid. Juhtideta jäänud ja raskuses vaevleval talupojarahval kippusid manduma vaimsete huvide idud, mis jõudsid tärgata ärkamisajal. …
K./Ü. “Loodus” Tartu, 1935
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.