“August”

Laht areneb.
Tuli paar head heeringa-aastat järjestikku, ja rahvas voolas sellesse uude paika. Pauline vürtspoes kauples hästi ja ühtlaselt, ta oli tubli ja leidis pääseteid, temas oli äritsemisvaimu. Välislahes oli nüüd palju võrgumeeskondi, ja mida need meeskonnad pidid tegema maal olles igavail pühapäevil ja pühade ajal? Nad otsisid vürtspoe üles ja lugesid palakateid, mis olid löödud seinale punase postkasti ümber, ent vaesed inimesed ei saanud siit kumbagi, ei märga ega kuiva. Pauline palus oma venda Joakimit ehitada kohvimüümiseks kuur, ja Joakim ei saanud siin pikapeale öelda ei, sest Pauline oli tema õde ja perenaine ja Joakim võlgnes talle palju tänu. Ta nõustus vastu tahtmist, kuid ühel päeval tuli Namsenist puulastiga jaht, ja Joakim vedas koorma koorma järel alt paadikuuride juurest üles. Mida ta mõtlevat kõigi nende puudega? küsis Pauline. Nüüd ta saavat oma hotelli, vastas Joakim.
Sääraseks oli nüüd Joakim muutunud, et kui millestki pidi midagi saama, siis pidi sellest pigemini saama kohe. Selle õpetuse oli Lahele pärandanud August… maailmapurjetaja, too maid ja merd mööda ringisõitev mees, tema, kes õpetas rahvale nii mõndagi ega võtnud selle eest midagi. Tema õpetas Asukatalu Ezrat kuivatama raba ja tema õpetas Joakimist ehitama lauta, pidades seejuures silmas karja juurdekasvu – ilma Augustita Joakimil poleks olnud isegi mitte hobust ega talli hobustele. Veider mees see August-maailmapurjetaja. Joakim pidi tunnistama, et ta oli õppinud temalt palju, võib-olla mõlemat, nii head kui kurja.

…

(paberkaaned puudu)