“Atala. Rene”

Europeia

… Kui aga arvestada, et ta oli siiski esimene, kes pidi ühiskonna sajandivanuseid harjumusi murdma, ja pealegi veel ajal, mil valitses selline isemeelne depoot nagu Napoleon Bonaparte, siis on kõik need maailma põlgavad poosid ja efektitsemised, oma sõltumatu isiksuse ja oma missiooni rõhutamine üsnagi mõistetavad, isegi omamoodi paratamatud. Ja küllap oli Chateaubriand´il kui bretoonil, vähetuntud aadlisoo noorimal võsul ning füüsiliselt mitte just eriti ilusal mehel (üks daam olevat öelnud “küürakas ilma küüruta”) üsna tugev alaväärsuskompleks. Kõigele lisaks ka see, et erinevalt enamikust XVIII sajandi kirjanikest (Rousseau välja arvatud) ja XIX sajandi romantikuist, kes olid majanduslikult kindlustatud ja isegi rikkad mehed, ei suutnud Chateaurbriand kunagi oma rahaasju korda saada. Oma viimased aastad elas ta põhiliselt nii-öelda oraste peale, kirjastajale ette ära müüdud “Hauataguste memuaaride” eest saadavast avansist. Tõusvas kapitalistlikus ühiskonnas oli aga raha ainus, mis inimesele kodanlase silmis väärtuse andis. Küllap oli Chateaubriand´il ka vaesuse pärast tarvis oma geniaalsust rohkem rõhutada, kui hea toon tänapäeval lubab.

…

Ott Ojamaa