“Arutlus meetodist. Aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes”

Rene Descartes´i (1596-1650) “Arutlus meetodist” on üks kõige tuntumaid ja loetumaid filosoofilisi tekste. Kui keegi filosoofiast natukenegi kuulnud on, siis tuleb talle tuttav ette kartesiaanlik kahtlemise meetod, mille rakendamisel on võimalik jõuda äratundmisele, et kui ma mõtlen, siis järelikult ka olen – cogito, ergo sum. Ent Descartes´i “Arutlus” teeb ilma ka väljaspool tänapäevaselt mõistetud filosoofia piire. Selle avaldamisega on seostatud nii skolastilise ajastu lõppu akadeemilises maailmas kui ka modernse ajastu algust Euroopas laiemalt, mille üks olulisemaid lähtekohti on subjektikeskne, atomaarsest indiviidist lähtuv ja autoriteetidest sõltumatu ratsionaalne mõtlemine. Cartesiusega seostatakse ka uue mõtlemisviisi juurdumist teadustes ja Euroopa teadusasutustes, teadusliku tõerežiimi paradigmaatilist muutust. Kartesiaanliku mõtlemisega peetakse seotuks ka uusaegse inimesekontseptsiooni väljakujunemist, mille vastu veel tänapäeval väitlevad autorid, kes ei taha nõustuda inimese olemuse taandamisega vaimseks substantsiks ehk “mõtlevaks asjaks”. Kartesiaanlik ettekujutus inimesest kui vaimust mehaanilises kehas – “kummitusest masinas” (ghost in the machine) – püsib tänaseni poleemilise vastandina seisukohale, et ihu ja kehalisus on inimese eksistentsi ja tema vaimu olulised mõjutajad. Tegelikult ei ole kaugeltki mitte kõigi nende kuulsate seisukohtade omistamine Descartes´ile ajalooliselt õige. Samas näitab nende müütide ja ajalooliste murrangute sidumine Descartes´i nimega seda, kui mastaapne roll on talle omistatud Lääne filosoofia ajaloos.