“Aruanne”

Novelle.

Mälestusteose “Saaremaalt Leningradi” autor debüteerib siin ilukirjanikuna, esitades kimbu inimlikust kaastundest hõõguvaid novelle. Nendes lugudes juhib autorit äratundmine, et igale tõele leidub vastutõde ja igale nähtusele kui mitte õigustus, siis vähemalt seletus. Novellide tegelasteks on inimesed põllul, kaevikus ja maapaos. Inimene on ise oma piiratuse vang, kuid vahel siiski vilksatab ta tegudest ka headuse kalliskivi. Autor omab oskust näha inimeses ka seda, mis tavaliselt varjatud.

“Oja Liinest oleks mõndagi jutustada. Ta töökusest, jumalakartlikkusest, ta ihusuretamiseni küündivast vähenõudlikkusest. Ta pelglikkusest: paar areldi pilkuvat hiiresilma, mille värvi keegi ei tundnud – ka need mitte, kes teda kord aidas või lakas tahtmas olid käinud. Sest sääraseid polnudki – terve vald võis vanduda, et Liine oli süütu nagu vastsündinu, kelle õlul lasus ainult pärispatu nähtamatu koorem. Sellest tüdrukukski jäämine: olnud teine ehaliste vastu nagu peru sälg, kedagi ligi laskmata. Kuni poisid ei tulnudki enam. …”