“Armastuse jäljed”

Kui Sireli ja Vello tütar gümnaasiumi lõpetas, oli ka Sireli veel alevi prominentide nimekirjas ja ei tulnud kõne allagi vähem kui nädalapikkune sugulaste voor ning sõprade joomapidu. Peale ülikooli lõpetamist oli tüdruk Brusselisse tõlgiks kihutanud. Nii olidki tasapisi peretraditsioonid Sirle jaoks hääbunud.
Vello elu oli lihtsam, sest ta polnud seda ise keeruliseks elanud. Traditsioon, mida alevimehed au sees pidasid, ühisjoomine, seisis raudselt jalul ega kavatsenudki roostetama hakata. Vellol oli palju sedalaadi traditsioonidega sõpru ja teda erruminek ei hirmutanud.
Ühel päeval tuli Vello töölt koju koos viiekuuse kaukaasia lambakoera kutsikaga. Sirelit koer ei huvitanud, aga kui Vello oli kaine, siis oli ta turvafirmas tööl, ja kui kodus, siis magas oma vindist pead välja. Nii polnudki Sirelil kellegi teisega rääkida kui koeraga ja loom mõistis teda suurepäraselt. Aja jooksul tekkis neil lahutamatu side nagu sõpradel tavaks.