Romaan.
Philippe Marcenat Isabelle de Cheverny’le.
Minu ootamatu ärasõit üllatas Teid kindlasti. Ma vabandan end, kuid ei kahetse seda mitte. Ma ei tea, kas märkasite ka Teie seda seesmise muusika orkaani, mis juba päevade kestel mässab minu sisemuses, sarnanedes Tristani põlevate leekidega. Ah, meeleldi anduksin tormidele, mis mind veel üleeile metsas paiskasid vastu Teie valgele kleidile! Kuid kardan armastust, Isabelle, tunnen hirmu enese ees. Ma ei tea, mis võis Renee, mida võisid teised jutustada Teile minu elust. Oleme vahel jutelnud selle üle; ma ei ütelnud Teile tõtt. Uute olendite võlu seisabki selles, et nende pärast loodetakse transformeerida minevikku, mida salatakse, mida soovitakse näha õnnelikumana. Meie sõprus ei kuulu enam õrnade tundeavalduste perioodi. Mehed pakuvad oma hinge nagu maised oma keha: toll-tollilt ja hästi relvastatuna. Üksteise järel läkitasin võitlusse oma salajasemad abiväed. Minu tõelised mälestused, seni surutud pelgupaika, on sunnitud alistuma ja päevavalgele astuma. /—/
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.