“Angerjaraamat”

Tema silmad on nagu mustad täpid mõlemal pool teravat nina. Ent neid tal tarvis ei lähe. Kummagi silma kohal on ovaalne andurelund, mis teda ta teel juhib. Ees on lai õhuke suu, mis avaneb ja sulgub loendamatute toitorganismide järel, kes selles pimedas maailmas elavad oma märkamatut elu. Enamik on tillukesed ja angerjal kulub terve öö, et neist kõht täis saada, enne kui ta päikesetõusul oma redupaika naaseb. Kuid mõnikord napsab ta kinni terve väikese kala, millest jätkub paariks-kolmeks päevaks. Hoopis harvem aga satub talle ette kala, kes on liiga suur, et korraga alla neelata. Siis lööb angerjas oma väikesed teravad hambad kala ihusse ning keerutab end ringi, kuni suutäie kätte saab.

See olend armastab salapaiku ja tema tegemised on varjatud. Ta peidab end mudas, kivide ja veetaimede all, puujuurte vahel, vesirotikäikudes, lüüsiväravate ja vanade sildade pragudes. Päevavalgel võib teda tulutult otsida, kui just vesi ei ole ebaharilikult selge: sel juhul võib märgata varjust väljaulatuvat nina ja taimepuhma all “liputavat” saba.

Angerjas peab jahti öösiti ja ka rändab öösiti. Need ebatavalised teekonnad tema elu esimeses ja viimases järgus toimuvad inimsilmale nähtamatult. Ja vahepeal, kui ta ei ole meist kunagi kaugemal kui lähimas veekogus, hoidub ta omasuguste seltsi. Mõttes võib teda näha kõikjal Islandist Skandinaaviani ning üle Baltimaade, Lääne-Euroopa ja Aafrika põhjaranniku kuni Suessi kanalini, teisel pool Atlandit aga Gröönimaast ja Labradorist kuni Mehhiko ja Venezuela laheni.

Sari: Maailm ja Mõnda