“Tom rabeles vees.
Ta ahmis õhku, tungides ülespoole, haaras paadi järele, aga ei saanud kätte. Paat oli hakanud pöörlema. Tom sööstis uuesti üles ja vajus siis alla, nii sügavale, et vesi lõi tema pea kohal kokku, saatuslikult, surma tõotades, aeglaselt, aga ometi nii kiiresti, et ta ei jõudnud hinge tõmmata ja hingas vett sisse samal hetkel, kui silmad kerkisid veepinnale. Paat pöörles veidi eemal. Sellist pöörlemist oli Tom varemgi näinud, see ei lakanud enne, kui mootor seisati. Tomi haaras voogude tapvas süleluses surma eelaimus. Ta vajus pekseldes jälle vee alla, mootorimüra rauges sedamööda, kuidas vesi raius noormehe kõrvades, summutades kõik helid peale tema enda hingeldamise, rabelemise, vere kohina kõrvus.”
Romaaniklassika nr 24
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.