“Analüüs ja metafüüsika”

Ma nimetan seda raamatut sissejuhatuseks filosoofiasse. Sissejuhatav on ta kahes mõttes. Esiteks ei eelda ta oma lugejailt varasemaid kokkupuuteid filosoofiaga. Ta peaks olema mõistetav ka ilma selliste kokkupuudeteta. Teiseks ei alusta ma mitte konkreetsete probleemide arutamisest, vaid filosoofia üldise loomuse käsitlemisest, lähtudest sellest, kuidas mina – koos paljude teiste meie aja filosoofidega – filosoofiat mõistan ja püüan praktiseerida. (Mõistagi leidub ka muid legitiimseid filosoofiakäsitlusi.)
Niisugune üldine käsitlus läheb vähehaaval üle katseks visandada pilt sellest, kuidas saaks ja tuleks lahendada mõningaid olulisi probleeme, mis tekivad metafüüsika epistemoloogia ja keelefilosoofia üksteisega põimuvais valdkondades. Seejärel, lõpupeatükkides, võetakse üksikasjalikuma näitliku vaatluse alla kaks väljavalitud konkreetset filosoofilist küsimust. Liikumise suund on niisiis globaalselt lokaalsele, üldiselt erilisele, visandilt detailile.
Raamatu nimetamine sissejuhatuseks on seega tõepoolest õigustatud. Kuid sellegipoolest pole ta oma sisult elementaarne. Säärast asja nagu elementaarne filosoofia pole olemas. Filosoofiatiigi üheski servas ei leidu madalat vett.