Moliére “Amfitrüon” tugineb episoodile kreeka mütoloogiast. Zeus (Jupiter), kes on silma heitnud väepealik Amfitrüoni nägusale naisele Alkmenele, kasutab pealiku äraolekut ja võtab Amfitrüoni kuju, et tema naise juurde pääseda. Sellest sünnib vaestele surelikele palju hirmu ja segadust. Alles siis, kui selgub, et tegu on jumala vembuga, asendub kohkumine äraseletatud rõõmu ja hardusega. Põhjust selleks on ka rohkem kui küllalt, sest jumaliku soosingu märgiks sünnib Alkmenele poeg Herakles, kes hiljem oma vägitegudega üle maailma kuulsaks saab.
Naiivsest muinaskreeka müüdist on Moliére ära kasutanud selles peituvad koomilised võimalused. Kui Jupiter ja tema käskjalg Mercurius maa peal Amfitrüoni ja tema teenri Sosia kuju võtavad, siis teevad nad seda nii täiuslikult, et vaesed prototüübid on valmis omaenda olemasolu reaalsuses kahtlema.
Kuid “Amfitrüoni” väärtus ei ole ainult suurepärastes koomilistes stseenides. Antiikmütoloogiast võetud faabula on autorile ainult ettekäändeks, et anda groteskset pilti oma aja ühiskonnast. Kreekast on pärit ainult kostüümid ja dekoratsioonid, oma olemuselt on näidendi osalised XVII sajandi ülikud, kelle tegevust kujuneva kodanluse materialistliku mõttelaadi väljendaja Moliére kujutab ja robustse teenri Sosia suu läbi irooniliselt kommenteerib.
Taskuformaat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.