“Allakäik ja langus”

“Allakäik ja langus” ilmus 1928. aastal ning tõi inglise meeskirjanik Evelyn Waugh´le teenitud kuulsuse. Rikaste seltskonda ja ühiskonna tõusikuid puudutav satiir leidis Londonis eest soodsa pinnase. Lemmiklõike raamatust leoti koguni üksteisele valjusti ette ning müügiedu oli suur. Seda enam, et raamatu prototüübid pärinesid tegelikust elust.

Kui enamasti arvatakse, et kunstiteoses peavad võidutsema head, siis kirjaniku parimaks teoseks peetavas. “Allakäigus ja languses” võidutseb huumor. Waugh´d on nimetatud ingliskeelse maailma suurimaks satiirikuks pärast Bernard Shaw´d. Raamatust võib tabada ka Oscar Wilde´i ja Charles Dickensi mõju.

Romaani peategelane Paul Pennyfeather on mees, kes ei sekku eriti teda puudutavatesse sündmustesse. Paigal seistes ja pigem teisi jälgides paistab tal aga lõpuks kõik niigi paika loksuvat. Ülemäära traagiliselt ei mõju ei tema kolledžist väljaviskamine ega ka vangiminek. Aga Pauli ümbritsevad kummalised isikud väärivad vaatlemist.

Romaani esimestel lehekülgedel ilmub vaimulikuks õppiv Pennyfeather lugejate ette snoobide seltskonna jaoks olulise “lipsuskandaaliga”: “Mõnemillimeetrine erinevus triipude laiuses oli midagi sellist, mida Lumsden Strathdrummondist ei suutnud taluda.”

Evelyn Waugh (1903-1966) kujutas oma romaanides briti aristokraatiat ja rahaladvikut satiiriliselt, ehkki liikus ise meelsasti selles ringkonnas.

Londonis sündinud Waugh oli majanduslikult kindlustatud kirjastuseomaniku poeg. Raamatutest läbiimbunud keskkonnas hakkas sulesepaks ka Evelyn noorem vend. Koolis kiusati Waugh´d taga, sest tema homoseksuaalsus avaldus juba noorelt. Õppimiseks mitte just lahtise peaga tulevane kirjanik ei saanud Oxfordist kõrgharidust, kuid katsetas juba sel ajal kirjutamist. Närvilise natuuriga ja enda eripärast häiritud Waugh töötas ühes Walesi erakoolis õpetajana ning püüdis end avamerele ujudes tappa. Autobiograafias väidab kirjanik, et otsustas kaldale tagasi pöörduda pärast meduusilt kõrvetada saamist.

Waugh sõlmis lühiajalise abielu Evelyn Gardneriga ning sõbrad kutsusid noorpaari He-Evelyniks ja She-Evelyniks. Pärast katoliku usku pöördumist abiellus kirjanik mõjuka krahvisuguvõsa tütrega, kellega sai seitse last. Kasutades Winston Churchillini ulatuvat tutvusrinkonda, munsterdas lunastust otsiv Waugh end ligi neljakümneaastase mehena veel kuninglikku mereväkke. Kehva nägemisega ja kummaliselt käituvat ohvitseri tulistasid tõenäoliselt vaenlase asemel ta enda mehed.

Oma viimasel elujärgul kasutas kirjanik üha rohkem unerohtusid, täiendades neid rohke alkoholi ja suitsuga. Waugh suri lihavõttepüha missalt naastes.

“Ma arvan, et esimese asjana peaksin teie nimed selgeks saama. Mis sinu nimi on?” küsis ta, pöördudes esimese poisi poole.

“Tangent, sir.”

“Ja sinul?”

“Tangent, sir” ütles järgmine poiss. Pauli süda võpatas.

“Aga te ei saa ju mõlemad olla Tangentid.”

“Ei, sir, mina olen Tangent. Tema püüab vaid nalja teha.”

“See mulle meeldib. Mina püüan nalja teha! Palun, sir, mina olen Tangent, sir. Tõepoolest olen.”

“Kui jutt juba sellele läks,” ütles Clutterbuck tagantpoolt, “siis on siin ainult üks Tangent ja see olen mina. Kõik teised võivad põrgusse sõita.”

Paul oli meeleheitel.

“On siin kedagi, kes ei ole Tangent?”

Otsekohe kostus neli või viis häält.

“Mina ei ole, sir; mina ei ole Tangent, kaugel sellest.”

Sari: Romaaniklassika 23

(Raamat on kiles)