“Hallo, hallo!” kuuleb ta veel hüüdu kusagilt kaugelt läbi uduseinte, üle mandrijää. Siis ei ole ta enam Hardo, ta pole korraga enam mitte keegi, ainult silmitu pime, keeleta tumm ja kõrvutu kurt, kätetu ja jalutu tomp telefoniputka räpasel põrandal. Tohutud tuldpilduvad rattad veerevad tõkestamatult üle maailma, rutjudes puruks linnu, külasid ja metsi, lömastades, lõhki kiskudes, tükkideks rebides mehi, naisi ja lapsi. Mees ja naine on üks, neid ei saa miski lahutada, Silja ja laps ja ta ise ja Tartu linn ja Maarja kirik on korraga kõik üksteise küljes kinni, ühte kasvanud, läbi kasvanud, kõik üksainus valus ihu, ei algust ega otsa. Rattad veerevad kivide ja kontide raginal neist üle, sõjad, piiramised, näljahädad, katkutaudid ja tulekahjud, kummargil, selg vastu tuult ja tuld, püüab ta viimsest jõust kaitsta ainsaid, kes tal veel järel on, aga seda ühte, kes veel inimesekski päikese alla pole saanud, seda ta hoida ei jaksa. See kaob rataste alla, veereb eemale koos ragisevate raksuvate ratastega, mis seekord ainult tema järele tulidki.
Emale ja isale
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.