“Alice läbi nõelasilma”

… Alice tõstis nõela hästi silmade ligi – ning hämmeldus siis, avastades, et ta poolsuletud silmade ees paistab läbi nõelasilma kauneim tilluke maastik mida ette võis kujutada! Tüdruk pilgutas silmi ja piilus siis uuesti. Seal oli justkui kameele uuristatud tilluke kollakasroheline põld, millel hekk ümber. Põld laskus laugelt liivase rannani.

Ei oskagi öelda, kas kasvas nõel suureks või kahanes Alice tillukeseks – igatahes avastas ta äkki, et ta pea mahub nõelasilmast läbi, just nagu oleks see suur aken. Varsti mahtusid ka õlad läbi, hetk hiljem kaotas ta tasakaalu ning kukkus alla. Kukkudes tegi ta uperpalle, nii et taevas ja maa läksid vahetusse ja põlluke tundus asuvat kõrgel ta pea kohal. “Igatahes on see üks kummaline seiklus!” mõtles Alice.