“Aleksander Arder”

Kunstniku elu on sageli traagiline, vastuoluline. Inimene lahkub meie hulgast ning jääb mõistatuseks. Selle üle juurdlevad järeltulevad põlved, ja sageli me ei tea, kas oleme tõele kuigivõrd lähedale jõudnud. Mäletavad ja meenutavad sugulased, sõbrad, tuttavad. Tuttavaid võib olla palju. Igal meenutajal on midagi jäänud, ta on kas ühe kohtumishetke või pika tutvuse põhjal enesele lahkunust pildi loonud. Niipalju kui on tundjaid, sünnib ka erinevaid pilte, mis ei mahu ühte raami.
Selles raamatus on väike osa tervest. Ärgem vaevakem end nendele ridadele žanri leidmisega. Kirjapandu ei pretendeeri monograafiale, pole dokumentaaljutustus, olukirjeldus ega portreevisand. Siin on lihtsalt mõtteid ja mõtisklusi Aleksander Arderist, tema kaasaegsete mälestusi ning siin-seal tema eluea jooksul avaldatud kirjaridu. Anname need read noorele laulusõbrale selleks, et ta tutvuks ühe gigantsema kujuga eesti laulu ja teatri ajaloos, vanadele laulusõpradele lihtsalt meenutamiseks, asjatundjatele ja pidepunktide leidmiseks suure meistri-interpreedi loomingu ja pedagoogitöö sügavamal analüüsimisel.
Arderi elutöös on muusikateadlastele palju teemasid, mis tuleviku huvides vajaksid käsitlemist.