Nii nagu kogu Eesti riik, on ka Eesti teadussüsteem läinud sajandi üheksakümnendatest aastatest alates teinud läbi põhimõttelisi, kiireid ja paljuski uskumatult edukaid muutusi. Väljuti piiratud vabadustega, pealesunnitud võltsmoraaliga, isoleeritud ja totalitaarsest teadus süsteemist. Suunduda tuli maailmateaduse avatud ja karmi konkurentsiga keskkonda, ning seda kõike veel iseenda valitud tee ja meetoditega. Selle perioodi üheks võtmetegelaseks nii Eesti teaduses kui teaduspoliitikas on olnud käesoleva raamatu autor Jüri Engelbrecht.
Raamatu läbivaks ning ühendavaks jooneks võib pidada autorit iseloomustavat sisu ja väärtushinnangute esiletoomist kõigis tema tegemistes ja hinnangutes, nende eelistamist puhtvormiliste näitajate kujul antud hindamisele. Nii nagu riigikontrolör juhib tähelepanu ühiskonna üldisematele kitsaskohtadele, lahkab Jüri Engelbrecht justkui hariduse kontrolör teaduspoliitikat ja ühiskonna haritust kui sellist laiemas plaanis. Tema teemakäsitlus on valdkonnaülene, ta loob sildu tihti vastandavate teemade vahel.
Gustavsuitsulikult väljendudes on Jüri Engelbrecht korraga nii eestlane kui maailmakodanik. Olles kahesuunaline vahendaja ja looja, ei ole tal, nagu teaduselgi, nende “poolte” vahel mingit müüri ega olemuslikku erinevust. Eesti riigi, meie kultuuri ja emakeele patrioodina ei käsitle Jüri Engelbrecht Eestit kunagi eraldiseisvana, saarena, vaid temale iseloomulikult orgaanilise osana terviklikust maailmast, hinnaalanduseta ja uhkustundega. Täpselt samasuguse osana, nagu meil tehtav teadustöö on orgaaniline osa teadusest tervikuna. Nii kodus kui võõrsil on autori üheks meelisteemaks teadusega seonduvad eetilised aspektid ja teadustöö keskkond. Ta kirjutab, et “teadus ise on sama karm kui tõde, kui teaduspoliitika peab olema viisakas”.
– Kristjan Haller
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.