“Ajalugu ja teoloogia 2: Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks”

Õigeusu askeetlus ei ründa ihu, vaid on suunatud “kurjade taevaaluste vaimude vastu”(Ef 6:12), langenud vaimude vastu, kes aheldavad inimese kirgedesse, tehes temast lihalikele lõbudele alluva täiesti meeletu olendi. Puhas ihu saab aga Vaimu eluasemeks. Munga neitsilikkus ja karskus pole üksnes armuannid, vaid ka mõistuspärase võitluse tulemusel saavutatud “vaimsed vägiteod”, mille põhimõtteks on “Ära heida meelt!” Vaimulikesse kõrgustesse saab pürgida üksnes aste-astmelt. Täiuslikkuseni jõudmiseks tuleb lahti öelda kolmest asjast: -ihulikult tuleb loobuda rikkusest ja selle maailma varandusest; -möödaniku kirgedest ja harjumustest tuleb loobuda nii mõttes kui ihulikult; mõtted tuleb pöörata kõigelt nähtavalt ja ajalikult ning suunata nähtamatu ja igavikulise kaemusele. Esimene rist on väline, koosnedes kurbusest ja hädadest, mis tabavad inimest maises elus; teine rist on sisemine võitlus kirgede ja himude vastu; kolmas on enese andmine täielikult Jumala hooleks.